CP Ellis ja Ann Atwater 1995.
17. juunil valge 21-aastane valge paremmuuteen nimega Dylann Katuse mõrvatud üheksa afroameerika naiste ja meeste Charleston, Lõuna-Carolina. Varem Katuse avaldas rassistlik manifest Internetis, öeldes, et ta lootis oma tegude oleks säde rassi sõda, ja siis ta suundus ajaloolise Emanuel Aafrika Metodisti Episkopaalkirik, kus ta istus vaikselt Piiblit uurimisrühma tund enne läbiviimisel, mida Kindlasti tuleb arvestada terrorirünnak.
Paar päeva hiljem sain sõna, The Best of Enemies: Race ja väljaostmist New South, raamatu olin kirjutanud kaks aastakümmet tagasi umbes ebatõenäoline sõprus CP Ellis, Kõigeväeline kükloop Durham, Põhja-Carolina, Ku Klux Klan, ja Ann Atwater, afroameeriklased kogukond korraldaja, pidi olema tehtud filmi. Film on star võimu Taraji Henson (populaarne TV show, Empire) ning seda juhib Robin Bissell (ta kirjutas ka stsenaariumi), kes oli tootja Hunger Games. Teisisõnu: kui film saab olema suur asi. Muidugi, ma olen õnnelik, et see areng. Aga see on võimatu mitte olla sobered millise aja soovitab: Valge-on-black terrorism on "igihaljad" lugu Ameerikas. Lugu ma kroonikasse 20 aastat tagasi - sündmuste kohta, mis toimusid 25 aastat enne seda - on ikka valusalt asjakohane.
Kui University of North Carolina Press avaldas The Best of Enemies paperback 2007. aastal, kirjutasin uue sissejuhatuseks väljaanne. Ka see tundub vajalik pärast Charleston. Loodan, et ühel päeval ameeriklased peavad pöörduma raamatud ja filmid teada, mida rassistliku terrorismi välja näeb - ja ei saa lugeda seda päevast päeva pärast päev ajalehtede pealkirju.
§
Kas on midagi uut öelda rassi Ameerikas? Isegi kümmekond aastat tagasi, kriitikud president Bill Clintoni kõne riikliku vestlus teemal ei arva nii.
See kõik on öeldud, et nad kaebasid, ja mõned õigustust. On tõsi, et näiteks rassilise juhtumeid, millele järgneb nõuab sallivust ja mõistmist, on enam-vähem püsiv omadus American maastik, vastupidav nagu Rocky Mountains, tuttavad nagu Mississippi jõe.
Aga Clintoni kriitikud olid kadunud punkt. Mõne olulise erandeid, mida on toimunud juba aastakümneid, isegi sajandi või rohkem, ei ole dialoogi rassi, kuid ühtegi arvu üheaegne monoloogid teemal. Tahad rassi rääkida? Oh, seal on palju rääkida. See on kuulata, et napib. (Mitte, et see tähelepanek on originaal või isegi ähmaselt uut. Nelikümmend aastat tagasi - aastal 1967 - hiline luuletaja juuni Jordaania kaetud sama maa, briljantselt, et artikkel kirjutas ta Nation ajakirja pealkirjaga "kuulates: hea võimalus kuulda . ")
Üks võimalus lugeda lugu Ann Atwater ja CP Ellis on tunnistuseks transformeerimisvõime kuulates. Kuulamine on aga alles esimene samm. Mis saab edasi on veelgi raskem: lähendada uut teavet, mida me juba teame, või arvate, et me teeme. See feat nõuab, mida 20. sajandi alguses Ameerika kirjanik Sinclair Lewis nimetatakse "valmisolekut sõeluma pühitsetud valed," koristustöö, et on raske piisavalt, kui "vale" on tühine. Kujutage ette, kui raske on kuulata, ja siis vastu, tõde, et paiskub kõike uskuda maailma kohta. Ja mitte ainult seda, kuid tõde, mis teavitab teid, et "Maailm ei ole, mida sa arvad see on. Ja, muide, ei ole sind. "Kui paljud meist on intellektuaalne julgust kaaluda, rääkimata vastu tõde, kui see nõuab nii palju?
Tahad rassi rääkida? Oh, seal on palju rääkida. See on kuulata, et napib.
CP Ellis tegi. Ja ta tegi, isegi teades, et tõde, mis ta vabaks ka pani triivimas, langattomana lõhestatud ühiskonnas, mis nõudis teada, iga päev: "Kumb pool sa võtad?" Sügavale talvel 1994, rohkem kui kaks aastakümmet pärast lahkumist Klan, CP sõitis mulle ümber Durham oma vana Buick, andes linnaekskursioonid ta elas peaaegu kõik oma elu. See oli hilja ja hägune. Kumbki meist oli rääkinud mitu minutit. Järsku muuseas midagi võrreldes sellega, mida kloppimise peas ja südames, CP ütles: "Ma ei tunne end mugavalt siin." Ta lisas: "Ma soovin, et oli rohkem sõpru." Seal oli palju kahju oma hääle, kuid ükski, mulle tundus, et valikuid ta oli teinud, ning eriti ei kahetsus üle tema üks suur valik, otsus, lahkus ta alatasa rahutu ja peaaegu sõpradeta oma kodulinnas.
Veidi teistmoodi lugeda seda lugu on hoiatava näitena - olgu meede, lootus - kaardistada hind, mida me maksame omaks meie kuulsusrikas rahvuslike müütide unustades või minimeerida julm tegelikkus Ameerika ajaloost ja tänapäevast.
Müüt kõige asjakohasem see lugu on see, et Ameerika on klassideta ühiskond, kus igaüks võib tõusta alandlik päritolu saada mida iganes ta soovib olla piiratud ainult üksikute võimet ja pühendumust kõvasti tööd. CP pärinud see müüt isalt, Paul Ellis, mill töötaja, kes suri pruun kopsu, kulunud ja vaesunud (kuigi töötab kahel töökohal peaaegu kogu oma elu) vanuses 48. "Kas õige," Paul Ellis õpetas CP, "toetada politseid, teretama lipu ja häid asju juhtub teile."
Aga head asjad ei ole ilmumata. Raskem töötas, sügavam CP vajus väga jooksuaeg, mis oli alla neelata tema isa, ja isegi kui ta jälgis vähem andekas ja saamatu lapsed rikkad õitsenguks. Nii CP välja teise müüt selgitada veider olukord. Kui süül oma, valged ei areneda, see oli, sest pärast kodusõda, vandenõu vahel autsaiderid (Northerners) ja Lõuna-mustad olid ärritunud looduses:
Teadmatus, Lust ja Hate haaras ohjad riik, ja mäss, rapine ja universaalne häving valitses; kõrgeim vorm kultiveeritud ühiskond tõukejõu alla ja selle ülla kaela oli sunnitud alla raua kand hukatuslik kirg, kes andsid tugeva skepter uuriv rõhumise ja väga verd kaukaasia rassi tõsiselt ohus igavese saastumist.
See priske versioon müüt on pärit Kloran, füüsilisest isikust kirjeldatud "püha raamat" Knights of Ku Klux Klan, Ameerika Klans of America, organisatsiooni, kus CP leidnud kodu ja eesmärk, ning kui ta suutis saada võimas kükloop.
On ebatõenäoline, et CP oleks juhitakse rassilise usunditest on Klan kui "auväärne" ühiskonnas ei peegeldanud paljud neist samad uskumused. Siin on veel üks versioon müüt, seekord puhastada-up massi tarbimine, selle rassismi kaldus ning lähtuvalt oma külma sõja publik:
Kongress USA annab väljapressimises ning läbib sotsialistlikke õigusaktides-nimetades seda "edu." See omastab miljardeid, kui seda juhib president, on teesklemine vaeste. Riigikohus kammitseb politsei ühendid segadust seadusandjatele riikides, ning lülitab lahti mõrtsukad ja vägistajad korrata oma halbu tegusid peale süütu ja seaduskuulekad ühiskonna liikmed. Kui palju sellest on tingitud kommunistliku planeerimist? Kes saab öelda? . . . .The Kommunistid tahavad seaduse ja korra hävitatud Ameerikas. . . . Nad tahavad rahutused tänavatel ja meeleavaldusi campus. Nad tahavad segadust meie kohtud ja frustratsiooni meie riiki. . . . Nimi mäng on nüüd ellujäämise ja me kas võita või kaotada.
Need on sõnad, Jesse Helms, kes enne muutumas USA senaator, toimetatakse kommentaarides viis ööd nädalas pärast uudiseid, kohta Raleigh, Põhja-Carolina, telekanal, mis seejärel rebroadcast raadiojaamad ja kordustrükk ajalehed kogu Lõuna. Ajavahemikus 1960 1971 Helms lugeda tuhandeid need monoloogid, tavaliselt pühendatud vandenõuteooriate ja apokalüptiline hoiatusi Red ohtu, mida ta nägi kõikjal, alates mildest liberaalne ettepanekud kodanikuõiguste liikumise tervikuna. Rääkides küsimustes rassi (mida ta sageli tegi), Helms oli ettevaatlik, et kasutada koodi sõnu ja väljendeid, mis ei olnud tingimata rassistlik, kuid mis oma sihtrühma Lõuna valge konservatiivid selgelt mõista rassilise. Kui näiteks ta esitas retoorilise küsimuse: "Kas ellujäämise võimalik, kui tsivilisatsiooni taastab džungliseadusi?" Tema pühendatud kuulajad tunnustatud viide Aafrika ja afroameerika. Kui Helms railed et "me peame otsustama, kas me valitseb meelerahu või hävitanud õelus," tema publik teadis täpselt, mida "metslased" Helms mõeldud. Vaid harva ta lubas varjamatult rassistlikud märkused lipsata, nagu aeg Helms nimetatud "puhtteaduslikku statistilisi tõendeid looduslike rassilise eristusi grupp intellekti."
Ameerika kogemused on tulvil rassismi. Northerners või Southerners samasugused. Kuidas saaksime vältida söömisega on?
Klan ei eksisteeri vaakumis, ja tegelikult see ei ole. Et mõista Kloran kaebuse teil mõista rolli Jesse Helms, George Wallace, Richard Nixon, ja kõik teised auväärsed juhid, kes mängis rassi kaardi edendada oma karjääri, iga hinna eest meie rahvas.
Ann Atwater kasvas halb, must ja emastel 20. sajandi keskpaigas Lõuna kõiki asjaolusid, mis välistas tema sisse osta müüdid, mis pettis AP. Ta oli tema omad tõekspidamised, muidugi, ka veendumus, et kõik valged olid lihtsalt ja kõigutamatult halb. Jah, mõned neist olid meeldivat väljast. Aga kogemus õpetas teda nii palju: pinnapealselt ja leiad rassistlik.
Tema kogemus CP õpetas talle midagi uut. Kiht rassism võib olla peaaegu paratamatult kogu valge ameeriklased. Ehk on rassism nagu DDT, mürk, mis oli keelatud aastakümmet tagasi, kuid kuna see püsib keskkonnas, on ikka leiti meie keha. Ameerika kogemus (mitte meie mütoloogiast, aga meie ajaloos) on tulvil rassismi. Northerners või Southerners samasugused. Kuidas saaksime vältida söömisega on? (Ja pealegi, erinevalt DDT, rassism on ikka käsimüügis Ameerikas. Orjapidamine kaotati. Nii oli Jim Crow. Rassism elab.) Aga selle all seda keha koormust rassismi, Ann avastati CP midagi sügavamat: tunnustus meie ühine inimlikkus.
Asjaolu, et kõik ei ole valmis kaevama sügavale, et leida, et tuum on vaevalt tõendeid, et seda ei ole olemas. See on raske ja valus töö ja kõige valged ei taha paljastada kiht rassismi, isegi ennast, ja kindlasti mitte teistele. Mõned kahtlemata alateadlikult kardavad, et Ann oli õigus tema varasem usk, et seal on midagi alla rassismi - välja arvatud rohkem rassism. Ja kui see on tõsi, ei ole see parem jätta need mürgised mõtted üksi? Vähemalt nad kaetud spooniga austuse.
Teiselt poolt, kui see, mida Ann õppinud CP kehtib meile kõigile, siis ei kaevamine, me mõistame hukka end elu teadmatusest ja võõrandumist, mitte ainult teiste, vaid meie selves.
